Täna oli esimene päev koolis läätsedega. Suht imelik oli.. Ja noh pärast valutas mul julmalt pea ja nüüd on jälle nohu ka. No jumal. Ma ei taha ju haige olla. Tahan kooli lõpetada ilusti. Hetkel siis teen keemikut ja vaatan Gladiaatorit. Ma tean, et tegelikult peaksin praegu magama, aga pole nagu und. Ja Tubi igatsen ka meeletult. Tahaksin meeletult siinse passimise asemel olla kodus temaga. Käia koolis ja hoolitseda laste eest. Tegelikult ma ju lubasin, et lähen tuttu. Mul süda valutab sellepärast tegelt. Tunnen end süüdi.. Tegelikult ma ju ei taha Kituta üldse olla. Tahan kogu oma elu talle pühendada. Nagu mees, kes tahab et ta naisel kõik oleks. Tahan, et tal alati oleksid ilusad riided, mida selga panna, alati oleks laual hea toit ja pea kohal ilus punane katus. Ja kindlasti võiks meil olla hästi palju koduloomi: hobuseid, vb ka mõni lehm, palju kasse ja koeri, varjupaiga loomad ja küülikud. Meil oleks ilus kodu koos suure aiaga. Võiks olla ka üks suur terass (nii nimetatakse vist seda) ja seal oleksid ilusad puust aiatoolid ja laud ja rippuvad lilled. Ühel maja seinal roomaks mõni ronitaim. Oleks kasvuhoone, kus oleks kirsstomateid ja kurke, delikatess kurke ainult. Suuri ma ei söö eriti, tahaks ikka neid pisikesi. Kuskil oleks kindlasti ka mõni peenar porgandite ja kaalikatega. Hobustele ja küülikutele, aga ka teistele elukatele. Kui oleks piisavalt palju maad, siis vb ka pisike põld kartuli jaoks? Et saaks opaga teha vanaaja moodi töid. Mulle need meeldiksid. Ja Tubi käiks siis tööl ja ma tegeleksid kodus. Lapse ja loomadega. Teeksin süüa ja koristaksin. Kui oleks kus käia, siis käiksin kindlasti kuskil poole kohaga. Aga minu koht oleks siiski kodus, mehe ja loomadega. Armastan Kristot kõige rohkem!