Ehh.. Vaatasin just filmi Monster (2003). Njh.. Vahest küll tunne, et vot selle raisa lööks maha.. Ja palju igasuguseid mõtteid tekib vahest.. Mõni ajab ikka väga närvi. Samas Kit ka suht suhtub minusse nagu maitea kellesse.. Teeb ka mida tahab ja käib ka kus tahab ja hea, kui ma veel umbes raadiust tean. Vahest ehk siis tegelt kui aus olla, siis päris tihti tuleb üksik ja tühi tunne peale. Ei oska midagi oma ajagagi teha. Kuhugi pole minna, midagi pole teha.. Sõpru ja isegi "sõpru" mul ka pole. Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati ka lõbus oli. Koos mõne muu inimese peale Kitu. Jah, on olnud juhtumeid, kui ka temaga mul on lõbus. Samas üksik tunne püsib. Ta nagu ei hooliks minust enam. On minuga ainult harjumusest.. Ei teagi. Kõige parem lahendus oleks mul lihtsalt minna. Samas praegu poleks selleks emal üldse raha. Kuradi kommu arve oli 4900. Rääkimata siis juba varasemast võlast. Samas oma palgast maksan ju ka osasi arveid ja hiljem varsti saaks vb ka rohkem maksta. Samas kui mul kõrini, siis miks ma üldse mõtlen sellepeale, mis saab siis, kui ma siit pääsen lõpuks. Samas pole ka neid riideid, milles tahaks minna. Samas who faking cares. Või siis hea lahendus oleks teatud mras maha lüüa, kinni minna ja oleks kohe palju etem. Ema ja Mart saaksid koos hakkama küll, raske oleks, aga saaksid. Ka Kit saaks elada rahus ilma hullu naiseta. Ostaks mida tahaks, käiks oma retros palju tahab, jooks ja suitsetaks palju tahaks, kasvõi kepiks kõiki järjest. Because there wouldn't be anyone to care. But sometimes I really really wish, that someday somebody, anybody will care about me, about what I do, about my life goals.. But it seems, that this will happen in next life. Maybe in next life I will be luckier, happier.. Ja mitte kui midagi pole teha. Foorumis pole midagi lugeda, keegi mulle ei kirjuta. Isegi reklaami ei saadeta hot'i. Ja kaua ma neid netipoode ka vahtida suudan, kui tean, et mitte ühtegi asja ma sealt osta ei saa. Mitte kunagi. Kas üldse on mõtet elada, kui sa muud ei tee kui rügad ja rügad ja rügad ja ikka ei piisa. Sellel ei ole ju mõtet. Eriti veel kui oled nii loll inimene, et oled aus! No siis sa jäädki võlgades elama ja lõpuks sured nälga. Ja looda siis, et cleanend su aluse hiljem puhtaks kraabib ega topi pilti sellest netti. Samas siis oleks ju jumala poh kah. Aga jah.. Ja oi kuidas ma vihkan seda näkku valetamist. Või lubamist, et oh jah, lähme välja ja siis kui aeg käes, siis isegi ei ütle, et ei saa vmi. No mitte kedagi ei saa usaldada. Isegi ennast mitte. Ja kogu selle pasa juures peabki elama? Rügam mille nimel?? Mul võib ju olla isegi topelt kõrgharidus, aga palk ikka 7000. No mis kuradi mõtet siis elul üldse on, kui ei loe see mida sa oskad ja tead, vaid mingi kuradi nõme tutvus. Siis pole ju ka ime, kui need tühjakargajad ja minu kulul elajad saavad meeletut palka (nende kuu palk ületab isegi mu AASTA!!! palga) ja neil pole isegi kõrget haridust! No mida iganes. Milleks siis koolid üldse tehtud on? Samas nii väga tahaks siirast kiitust ja hellust ja tunnustust. Aga mida ei saa, seda ei saa. Hea kui veel tehakse kuulaja nägugi pähe. Ja ometi ma püüan ju olla ka parem inimene, kannan normaalseid riideid, isegi muud värvi peale musta. Ja ma püüan olla selline, et Kitul poleks minu üle häbi. Aga näed, kaasa ikka ei võeta. Vahest isegi ei öelda, et kuhu minek. Mulle ju ei sobivat seltskond ja ei meeldi joovad noored. Sorri küll, aga on ju ka paremaid viise raha raisata ja ennast tappa. Aga poh mul neist. Joogu aga pealegi ennast surnuks. Keda see ikka huvitab.
Asjal lihtsalt puudub mõte. Olekski vist aeg hakata asju kokku võtma ja vaikselt organiseerima. Käia paar korda Kanteri juures. Natuke raha alla panna ja siis vaikselt saabki minna. On paar sellist kuupäeva, mille vahel valida, aga selle üle on veel aega mõelda. Kiiret ju pole. Ongi hea selleks ajaks veel alla võtta, sest isu mul pole. Samas ega keda see ikka huvitab. Kedagi ei huvita miski. Ainult mina, mina, mina ja raha, raha, raha. Muule mitte keegi ei mõtle. Samas on mul juba ammu kogu sellest pasast kopp nii ees, et hüppa kasvõi aknast välja. Kell juba 11 läbi ja ma isegi ei tea, kus Kit on. Viimati oli Kodilas ja "parandas" autot. Viimati kui ta läks vesupiipu jõekale viima, siis tagasi tuli järgmine päev kell 4 ja tuli välja, et läbustas seal hoopis. Vot nii ongi lood. Aga okei, pohui. Imege. Ma ei viitsi kirjutada. Vaatan parem mõnda filmi. Või siis teen midagi. Maitea veel. Samas tahaks endale midagi teha, aga ei tea mida. Ah ei viitsi ka tegelt. Lihtsalt vahiks nagu loll (mida ma ka olen) lakke ja suren igavusse.
